to lose one's authority

Film "A dangerous method" kõneleb Jungi ja Freudi suhtest (ja nende hilisemast tülist); kuid mitte ainult, kajastatakse ka Jungi suhet ühe tema patsiendiga. Seda fakti ma varem ei teadnud. Võluvalt neurootilist patsienti mängib Keila Knightly, kes hiljem saab ise arstiks. Filmis on ka see kurikuulus moment, kui Freud kaotab Jungi silmis oma autoriteedi. Nimelt ei taha Freud Jungile oma unenäost rääkida. Freud, kes ise on innukas kõigi teiste unenägusid analüüsima, keerab iseenda alateadvuse võimalike avalduste ees ukse lukku. There you go. Aga... see eksisteerib ka tänapäeval, nt mõnikord tahad teiste kohta midagi teada, samas ise jääda avastamatuks. Seda võiks siis nimetada edaspidi Freud-disease...Aga filmis jäi domineerima ikkagi Jungi suhtekene... ja Jungi mänginud näitleja oli vääga veenev.

ikka jääd sa looduse osaks

Suhe kõiksusega teeb inimese eetilisemaks, loob elule tähenduse, annab lootust ja tuge, õpetab isetut armastust ning taastab meelerahu. Ükskõik, kuidas sa ka ei käituks, milliseid valikuid ei teeks, milliseid eksimusi ei peaks läbi elama, ikka jääd sa looduse osaks - niisamuti nagu linnud, loomad, puud, taevas. Ja oled inimeseks sündinuna kindlasti iseendana olemist väärt niisamuti nagu kogu muugi loodus. Eluvormide mitmekesisuse nägemine ning kõige ilma loodu õiguses tunnistamine oma kohale päikese all aitab võtta elu rahulikumalt, olla mõiste ning andestav.

this is thou reality check

tormised mered
ja lõputud sõdade
tühermaad
kas hinges või ilmsi

teie olite suletud
märgid roostetanud
lukkude ees
sosistatud kirjades
ja keelatud kambrites, kus
hingetõmme
kord tõotas tuhasse tormi

teie järgi me tulime
metsikute viljapuuväätide
ehitud teel
üksikuid arme
talletus igavikku
ent enamik vaid
kahvatu vari te
teest

suvi ei olegi nii kaugel

udused pärastlõunad
päikese kõrvetatud tänavatel
suhkur on kleepunud sõrmedele
ja tuhkjas purukomm sulab
peos

pruuniks kõrbenud päikese jalad
sibavad metsikute põllukõrte seas,
naeratused, lahked ja avatud,
unustatud teeskluste
unedemaalt

jätkuvalt ignoreerimine interpunktsiooni and it feels good

ma olen valetanud sulle
et ma karusmarju kardan
kuigi tegelikult jumaldan
neid ja mahlaseid sõstraid
ma olen armastanud salaja
karusmarja okkaid ja
vargsi jumaldanud nende mahla
kõikide aegade maitset
olen tundnud vaid neis

hansul polnud kunagi kavaski jalutada aliidega

Plaanisime L-iga minna Sofi Oksaneni raamatu "Puhastus" järgi valmivale filmivõttele. Viimasel minutil muutsime aga meelt, ja hea oli, sest arvestades sellega, et ma olen juba "Risttuules" võtetel korra käinud, siis poleks sinna vist saanudki. Igatahes tahtsin selle raamatu laenutada, et järsku, kui minnagi, siis oleks hea sellest loost midagi teada ka. Väga põnev lugemine oli, küll kohati pisut masendav, aga samas väga ladus ja emotsionaalne. Mitte nõretavalt emotsionaalne, vaid ikka tagasihoidlikult, nagu põhjamaale iseloomulik. Pigem lihtlause emotsionaalsus, sest laused küll kannavad traagilist kõla, ent on kirja pandud pealtnäha pisut lihtsameelselt. Ent see ei muuda neid halvemaks, vaid pigem muudab inimkogemusele lähedasemaks.
Raamatus on põimunud dramaatiline ja argine. Argiste tegemiste taustal kerkivad pinged, sünnivad uued julmused ja uued arusaamatused. Inimloomus on põhjatu. Minu jaoks muutub raamatus suurimaks edasise tegevuse käivitajaks kadedus. "Puhastus" on raamat, milles näeme, kui kaugele see kadedus võib viia, kelle saata Siberisse, kelle lahutada, ja isegi siis mitte saada oma tahtmist. Kui nüüd mõne sõnaga ikkagi sisust rääkida, siis raamat räägib kahest õest, kellest üks abiellub mehega, keda armastab ka teine õde. Sellest ka igavene kadedus. Aliide soovib teha kõike nii nagu Ingel, ent saab alati aru, et Inglil õnnestub see paremini. Siis avaneb Aliidel võimalus Inglile kätte maksta. Ent kuigi talle tundub, et Ingli ja ta tütre "aitamine" Siberisse viib ta Hansule lähemale, peab ta lõpuks siiski pettuma.
See on raamat vankumatust armastusest, sellisest, mis teeb kadedaks, ja Aliide oligi kade. Ta oli kade, kuna ta ei suutnud seda armastust kunagi muuta. Ja Ingel näeb vanana kaugel Siberis ikka kodumaa taevast:

"Talvel ei tohtinud panna akende ette tekke; hoolimata sellest, et aknaid oli püütud igal võimalikul viisil toppida, tõmbas nende vahelt tuul. Vanaema tahtis näha taevast ka öösiti, mil taevast polnud üleüldse nähagi. Ta ütles, et see taevas on seesama mis kodus."

euroopa komisjon ja epso

Eile toimus TLÜ-s üks loeng, mille eesmärgiks oli tulevastele tõlkijatele tutvustada Euroopa Komisjoni töid ja tegemisi (eelkõige siis tõlkija lähtepunktist), ja ühtlasi, kuidas sinna üldse tööle saada. Seal on päris peenikene süsteem ja muidugi on testid aastatega keerukamaks läinud. EPSO (organisatsioon, mis tegeleb töötajate värbamisega Euroopa Liidu erinevatesse organitesse) korraldab igasugu teste, et valida kõige paremaid kandidaate. Muidugi ei taga testide edukas sooritamine veel kohe tööle saamist, sa siis satud tähtsasse nimekirja ja kui vajadus tekib, võetakse sind siis sealt tööle (vähemalt nõndamoodi ma aru sain). Järgmise aasta juulis peaks olema võimalik neid teste Eestis sooritada. Mõtsin, et huvi pärast võiks ju ka proovida, aga no...