Raamatus on põimunud dramaatiline ja argine. Argiste tegemiste taustal kerkivad pinged, sünnivad uued julmused ja uued arusaamatused. Inimloomus on põhjatu. Minu jaoks muutub raamatus suurimaks edasise tegevuse käivitajaks kadedus. "Puhastus" on raamat, milles näeme, kui kaugele see kadedus võib viia, kelle saata Siberisse, kelle lahutada, ja isegi siis mitte saada oma tahtmist. Kui nüüd mõne sõnaga ikkagi sisust rääkida, siis raamat räägib kahest õest, kellest üks abiellub mehega, keda armastab ka teine õde. Sellest ka igavene kadedus. Aliide soovib teha kõike nii nagu Ingel, ent saab alati aru, et Inglil õnnestub see paremini. Siis avaneb Aliidel võimalus Inglile kätte maksta. Ent kuigi talle tundub, et Ingli ja ta tütre "aitamine" Siberisse viib ta Hansule lähemale, peab ta lõpuks siiski pettuma.
See on raamat vankumatust armastusest, sellisest, mis teeb kadedaks, ja Aliide oligi kade. Ta oli kade, kuna ta ei suutnud seda armastust kunagi muuta. Ja Ingel näeb vanana kaugel Siberis ikka kodumaa taevast:
"Talvel ei tohtinud panna akende ette tekke; hoolimata sellest, et aknaid oli püütud igal võimalikul viisil toppida, tõmbas nende vahelt tuul. Vanaema tahtis näha taevast ka öösiti, mil taevast polnud üleüldse nähagi. Ta ütles, et see taevas on seesama mis kodus."
