kunagi oli juuli

aeg su sõrmedes
voolas
suveleitsaku maiku
kuumade viljapeade poole

aeg toob heinamaa
silmisse
sõrmedesse
ja veel suvesid küllalt

sünnitab mälu
soojast tuulest ja metsade
maasikaist ajamustriga
kätel

kord ajaga kaotad
heinamaad -
veel tühjusest kajamas
su sõrmis maasikalehe maik
ja küpsend viljapea

kellegi teise nostalgia

Soov
Tahaksin olla 
see poisike aastate eest
ja vilistades minna
kordki veel 
ühe bussipeatuse vahe 
riided narmas ja keretäis soolas.

Albert Koeney (luulekogust "Vihmade vaikus", 1968)

kui rohelisest pitsist ämblikuvõrk

Hei-hei. Lõpetasin täna ühe pisikese, ent vaimuka raamatu lugemise ("Ah! Olla Inglismaal!" autoriks H.E. Bates). Täiuslikult suvine lugu ühest lahedast ja sõbralikust perekonnast, mille perepea Pop Larkin on küll pea alati muhe ja toretsev vennike. Keegi kirjutas selle perekonna kohta, et kuigi nad olid vaesed, olid nad alati hoolitsevad ja sõbralikud. Kuigi stiili mõttes ei anna seda Nabokovi Lolitaga (mida ma hiljaaegu teist korda lugesin) võrrelda, leidsin sealt siiski paar mõnusalt voolavat stiilinäidet, nagu nt "tema kübar oli kui rohelisest pitsist ämblikuvõrk, mille hommikukaste jätnud rikkalikele juustele." jne... Lisaks avastasin, et minu paar luuletust peaks asuma selle üllitise kaante vahel.

this is thou reality check

tormised mered
ja lõputud sõdade
tühermaad
kas hinges või ilmsi

teie olite suletud
märgid roostetanud
lukkude ees
sosistatud kirjades
ja keelatud kambrites, kus
hingetõmme
kord tõotas tuhasse tormi

teie järgi me tulime
metsikute viljapuuväätide
ehitud teel
üksikuid arme
talletus igavikku
ent enamik vaid
kahvatu vari te
teest

suvi ei olegi nii kaugel

udused pärastlõunad
päikese kõrvetatud tänavatel
suhkur on kleepunud sõrmedele
ja tuhkjas purukomm sulab
peos

pruuniks kõrbenud päikese jalad
sibavad metsikute põllukõrte seas,
naeratused, lahked ja avatud,
unustatud teeskluste
unedemaalt

jätkuvalt ignoreerimine interpunktsiooni and it feels good

ma olen valetanud sulle
et ma karusmarju kardan
kuigi tegelikult jumaldan
neid ja mahlaseid sõstraid
ma olen armastanud salaja
karusmarja okkaid ja
vargsi jumaldanud nende mahla
kõikide aegade maitset
olen tundnud vaid neis