Viljandi folk 2013

Kuu aega on Viljandi folgist möödas ja nüüd on õige aeg lõpuks mõned pildid siia üles panna. Minu jaoks oli see täiesti uudne kogemus, sest ma ei ole kunagi viibinud ühelgi muusikaüritusel nii kaua. Ja telkimist ei peaks parem mainima... esimene öö oli seal võimatu magama jääda, ja see oli alles neljapäeva õhtu. Mõtlesin, et reede õhtu on kindlasti veelgi hullem. Aga ma eksisin - reede oli juba normaalsem. (Alati on tore ju umbes viie-kuue paiku öösel kuulda, kuidas näitsikud poistele karjuvad "no minge juba magama".. :D, või kui tüübid sõidavad mingite bussidega ringi ja tervitavad oma sõpru läbi ruupuri (eino, see oli tegelt päris lahe).

Aga muusikast siis ka. Käepael on minu lemmik. Soendan seda ikka veel oma käel - lihtsalt ei raatsi ära võtta, sest ta ju nii kaunis. Kui oleksin kõik teised käepaelad, mis erinevatel suveüritustelt saadud, samuti käe ümber jätnud, siis nüüd käiksin rõõmsalt ringi nelja käepaelaga. Nice. Okei, aga muusikast siis ka. Esimene kontsert, mida väisasime, toimus kirikus. Edaspidi juba Kirsimägi ja Türgi mehed seelikutega. Vahepeal vedasime oma väsinud liikmed tagasi telki. Siis jälle vinnasime end mäest üles, et Jaani kirikusse Midrisid vaatama minna. Seal on neil mingi kreisi mägi Viljandis.

Folgi puhul on mulle alati meeldinud selle õhustik. Mõneks päevaks tulevad kokku võõrad inimesed tänavalt, kes muidu üksteist ei tunne, kuid läbi pärimusmuusika natuke lähedasemaks muutuvad. Ainuke koht, mis mulle folgi ajal pisut võõraks jäi, oli see A Le Coq'i telk. See lihtsalt oli nii ülerahvastatud ja õllemüüjaid paksult täis. No ei ole minu teema. Aga nüüd mõned pildid ka:

kunagi oli juuli

aeg su sõrmedes
voolas
suveleitsaku maiku
kuumade viljapeade poole

aeg toob heinamaa
silmisse
sõrmedesse
ja veel suvesid küllalt

sünnitab mälu
soojast tuulest ja metsade
maasikaist ajamustriga
kätel

kord ajaga kaotad
heinamaad -
veel tühjusest kajamas
su sõrmis maasikalehe maik
ja küpsend viljapea

vaiksete pärastlõunate linn Haapsalu

♫ Tchaikovsky - Symphony No.6 in B Minor, "Pathétique"

sõit-sõit Värskasse

♫ Zetod - Lätsi kõrtsu

Lugu sellest, kuidas ühe päevaga sai ära käidud Värskas, ja täiesti esimest korda. Tartu-Põlva vahel pakkusid silmarõõmu ebaühtlased pinnavormid (suurepärased künkad ja kumerused, aga vaesed põllumehed, kes peavad neid harima!). Teadupärast oli siis Värskas käimas Zetode 10. sünnipäeva staadionikontsert. Jõudsime kohale natuke enne üheksat. Kustumatu esmamulje jättis üks pisike tiigike, mis oli kohe parkla kõrval... Sealt kostis konnade krooksumist. Ma ei ole küll konnateadlane, aga Google arvas, et järsku võis olla tegu tiigikonnaga. See oli nii eriline hääl, et ma vist ei olegi midagi sellist varem kuulnud.

Jõudsime just õigest ajaks, sest Zetod olid peagi lavale minemas. Ja hoiatan - nende uus plaat tekitab sõltuvust. Eriti plaadi nimilugu "Lätsi kõrtsu". The BEst... Ja koju jõudes kell pool neli öösel näitas kilomeetri näidik rõõmsalt 639. :)

kellegi teise nostalgia

Soov
Tahaksin olla 
see poisike aastate eest
ja vilistades minna
kordki veel 
ühe bussipeatuse vahe 
riided narmas ja keretäis soolas.

Albert Koeney (luulekogust "Vihmade vaikus", 1968)

õhtud linnas ja maal

vaid et tema hääl ei kõlanud selles kooris

"Kuulasin kõrgel mäenõlval neid meloodilisi hääli, vaikset taustsuminat, kust vahetevahel kostis mõni valjem hüüe, ning taipasin siis, et kõige lohutum, kõige valusam polnudki see, et Lolita ei seisnud mu kõrval, vaid et tema hääl ei kõlanud selles kooris." V. Nabokov "Lolita"

Vaatasin jälle üle pika aja Adrian Lyne'i Lolitat. Kuigi film valmis juba 1997, on see jätkuvalt väga poeetiline ja tasemel; lisaks on filmimuusika ka väga-väga hea.
Plaanisin osta punase huulepulga. Ostsin Oriflame'ist hunniku testreid, ent läksin ikka Kaubamajja ja poodlesin sealt ühe Lumene huulepulga nimega "Vintage red". Kõik, mis vintage, läheb.

seenelkäik ja ilumess

Sattusin esimest korda üritusele "Ilumess". Aga mitte see ei olnud minu laupäeva tipphetk - selleks oli hoopis Toomas Hussari film "Seenelkäik". Igati positiivne üllatus, ei oodanud nii naljakat komöödiat; tegelikult ma ei teadnud filmi täpset žanritki enne. Väga meeldis, et film oli üles ehitatud lihtsale sündmusele - seenelkäigule. Puudus ülespuhutud välismaine möllustsenaarium, ent siiski oli huvitav. Filmi koomika võib-olla peituski selle lihtsuses ja üksikute hetkede jaburuses. Eriliselt koomiline karakter oli Juhan Ulfsaki kehastatud rokkar Zäk, aga ka teised näitlejad olid igati tipp-topp. Soovitan soojalt. ps. Ja see viimase pildi postrikoer oli lihtsalt liiga armas, et sellest niisama külmalt mööduda...

merepäevad ja maasikad

kui rohelisest pitsist ämblikuvõrk

Hei-hei. Lõpetasin täna ühe pisikese, ent vaimuka raamatu lugemise ("Ah! Olla Inglismaal!" autoriks H.E. Bates). Täiuslikult suvine lugu ühest lahedast ja sõbralikust perekonnast, mille perepea Pop Larkin on küll pea alati muhe ja toretsev vennike. Keegi kirjutas selle perekonna kohta, et kuigi nad olid vaesed, olid nad alati hoolitsevad ja sõbralikud. Kuigi stiili mõttes ei anna seda Nabokovi Lolitaga (mida ma hiljaaegu teist korda lugesin) võrrelda, leidsin sealt siiski paar mõnusalt voolavat stiilinäidet, nagu nt "tema kübar oli kui rohelisest pitsist ämblikuvõrk, mille hommikukaste jätnud rikkalikele juustele." jne... Lisaks avastasin, et minu paar luuletust peaks asuma selle üllitise kaante vahel.