kellegi teise nostalgia

Soov
Tahaksin olla 
see poisike aastate eest
ja vilistades minna
kordki veel 
ühe bussipeatuse vahe 
riided narmas ja keretäis soolas.

Albert Koeney (luulekogust "Vihmade vaikus", 1968)

õhtud linnas ja maal

vaid et tema hääl ei kõlanud selles kooris

"Kuulasin kõrgel mäenõlval neid meloodilisi hääli, vaikset taustsuminat, kust vahetevahel kostis mõni valjem hüüe, ning taipasin siis, et kõige lohutum, kõige valusam polnudki see, et Lolita ei seisnud mu kõrval, vaid et tema hääl ei kõlanud selles kooris." V. Nabokov "Lolita"

Vaatasin jälle üle pika aja Adrian Lyne'i Lolitat. Kuigi film valmis juba 1997, on see jätkuvalt väga poeetiline ja tasemel; lisaks on filmimuusika ka väga-väga hea.
Plaanisin osta punase huulepulga. Ostsin Oriflame'ist hunniku testreid, ent läksin ikka Kaubamajja ja poodlesin sealt ühe Lumene huulepulga nimega "Vintage red". Kõik, mis vintage, läheb.

seenelkäik ja ilumess

Sattusin esimest korda üritusele "Ilumess". Aga mitte see ei olnud minu laupäeva tipphetk - selleks oli hoopis Toomas Hussari film "Seenelkäik". Igati positiivne üllatus, ei oodanud nii naljakat komöödiat; tegelikult ma ei teadnud filmi täpset žanritki enne. Väga meeldis, et film oli üles ehitatud lihtsale sündmusele - seenelkäigule. Puudus ülespuhutud välismaine möllustsenaarium, ent siiski oli huvitav. Filmi koomika võib-olla peituski selle lihtsuses ja üksikute hetkede jaburuses. Eriliselt koomiline karakter oli Juhan Ulfsaki kehastatud rokkar Zäk, aga ka teised näitlejad olid igati tipp-topp. Soovitan soojalt. ps. Ja see viimase pildi postrikoer oli lihtsalt liiga armas, et sellest niisama külmalt mööduda...

merepäevad ja maasikad

kui rohelisest pitsist ämblikuvõrk

Hei-hei. Lõpetasin täna ühe pisikese, ent vaimuka raamatu lugemise ("Ah! Olla Inglismaal!" autoriks H.E. Bates). Täiuslikult suvine lugu ühest lahedast ja sõbralikust perekonnast, mille perepea Pop Larkin on küll pea alati muhe ja toretsev vennike. Keegi kirjutas selle perekonna kohta, et kuigi nad olid vaesed, olid nad alati hoolitsevad ja sõbralikud. Kuigi stiili mõttes ei anna seda Nabokovi Lolitaga (mida ma hiljaaegu teist korda lugesin) võrrelda, leidsin sealt siiski paar mõnusalt voolavat stiilinäidet, nagu nt "tema kübar oli kui rohelisest pitsist ämblikuvõrk, mille hommikukaste jätnud rikkalikele juustele." jne... Lisaks avastasin, et minu paar luuletust peaks asuma selle üllitise kaante vahel.

iceberg right ahead

100 aastat tagasi...ja 100 aastat hiljem nägi minu 14. aprill nõndamoodi välja:

to lose one's authority

Film "A dangerous method" kõneleb Jungi ja Freudi suhtest (ja nende hilisemast tülist); kuid mitte ainult, kajastatakse ka Jungi suhet ühe tema patsiendiga. Seda fakti ma varem ei teadnud. Võluvalt neurootilist patsienti mängib Keila Knightly, kes hiljem saab ise arstiks. Filmis on ka see kurikuulus moment, kui Freud kaotab Jungi silmis oma autoriteedi. Nimelt ei taha Freud Jungile oma unenäost rääkida. Freud, kes ise on innukas kõigi teiste unenägusid analüüsima, keerab iseenda alateadvuse võimalike avalduste ees ukse lukku. There you go. Aga... see eksisteerib ka tänapäeval, nt mõnikord tahad teiste kohta midagi teada, samas ise jääda avastamatuks. Seda võiks siis nimetada edaspidi Freud-disease...Aga filmis jäi domineerima ikkagi Jungi suhtekene... ja Jungi mänginud näitleja oli vääga veenev.

ikka jääd sa looduse osaks

Suhe kõiksusega teeb inimese eetilisemaks, loob elule tähenduse, annab lootust ja tuge, õpetab isetut armastust ning taastab meelerahu. Ükskõik, kuidas sa ka ei käituks, milliseid valikuid ei teeks, milliseid eksimusi ei peaks läbi elama, ikka jääd sa looduse osaks - niisamuti nagu linnud, loomad, puud, taevas. Ja oled inimeseks sündinuna kindlasti iseendana olemist väärt niisamuti nagu kogu muugi loodus. Eluvormide mitmekesisuse nägemine ning kõige ilma loodu õiguses tunnistamine oma kohale päikese all aitab võtta elu rahulikumalt, olla mõiste ning andestav.

this is thou reality check

tormised mered
ja lõputud sõdade
tühermaad
kas hinges või ilmsi

teie olite suletud
märgid roostetanud
lukkude ees
sosistatud kirjades
ja keelatud kambrites, kus
hingetõmme
kord tõotas tuhasse tormi

teie järgi me tulime
metsikute viljapuuväätide
ehitud teel
üksikuid arme
talletus igavikku
ent enamik vaid
kahvatu vari te
teest

suvi ei olegi nii kaugel

udused pärastlõunad
päikese kõrvetatud tänavatel
suhkur on kleepunud sõrmedele
ja tuhkjas purukomm sulab
peos

pruuniks kõrbenud päikese jalad
sibavad metsikute põllukõrte seas,
naeratused, lahked ja avatud,
unustatud teeskluste
unedemaalt