jätkuvalt ignoreerimine interpunktsiooni and it feels good

ma olen valetanud sulle
et ma karusmarju kardan
kuigi tegelikult jumaldan
neid ja mahlaseid sõstraid
ma olen armastanud salaja
karusmarja okkaid ja
vargsi jumaldanud nende mahla
kõikide aegade maitset
olen tundnud vaid neis

hansul polnud kunagi kavaski jalutada aliidega

Plaanisime L-iga minna Sofi Oksaneni raamatu "Puhastus" järgi valmivale filmivõttele. Viimasel minutil muutsime aga meelt, ja hea oli, sest arvestades sellega, et ma olen juba "Risttuules" võtetel korra käinud, siis poleks sinna vist saanudki. Igatahes tahtsin selle raamatu laenutada, et järsku, kui minnagi, siis oleks hea sellest loost midagi teada ka. Väga põnev lugemine oli, küll kohati pisut masendav, aga samas väga ladus ja emotsionaalne. Mitte nõretavalt emotsionaalne, vaid ikka tagasihoidlikult, nagu põhjamaale iseloomulik. Pigem lihtlause emotsionaalsus, sest laused küll kannavad traagilist kõla, ent on kirja pandud pealtnäha pisut lihtsameelselt. Ent see ei muuda neid halvemaks, vaid pigem muudab inimkogemusele lähedasemaks.
Raamatus on põimunud dramaatiline ja argine. Argiste tegemiste taustal kerkivad pinged, sünnivad uued julmused ja uued arusaamatused. Inimloomus on põhjatu. Minu jaoks muutub raamatus suurimaks edasise tegevuse käivitajaks kadedus. "Puhastus" on raamat, milles näeme, kui kaugele see kadedus võib viia, kelle saata Siberisse, kelle lahutada, ja isegi siis mitte saada oma tahtmist. Kui nüüd mõne sõnaga ikkagi sisust rääkida, siis raamat räägib kahest õest, kellest üks abiellub mehega, keda armastab ka teine õde. Sellest ka igavene kadedus. Aliide soovib teha kõike nii nagu Ingel, ent saab alati aru, et Inglil õnnestub see paremini. Siis avaneb Aliidel võimalus Inglile kätte maksta. Ent kuigi talle tundub, et Ingli ja ta tütre "aitamine" Siberisse viib ta Hansule lähemale, peab ta lõpuks siiski pettuma.
See on raamat vankumatust armastusest, sellisest, mis teeb kadedaks, ja Aliide oligi kade. Ta oli kade, kuna ta ei suutnud seda armastust kunagi muuta. Ja Ingel näeb vanana kaugel Siberis ikka kodumaa taevast:

"Talvel ei tohtinud panna akende ette tekke; hoolimata sellest, et aknaid oli püütud igal võimalikul viisil toppida, tõmbas nende vahelt tuul. Vanaema tahtis näha taevast ka öösiti, mil taevast polnud üleüldse nähagi. Ta ütles, et see taevas on seesama mis kodus."

euroopa komisjon ja epso

Eile toimus TLÜ-s üks loeng, mille eesmärgiks oli tulevastele tõlkijatele tutvustada Euroopa Komisjoni töid ja tegemisi (eelkõige siis tõlkija lähtepunktist), ja ühtlasi, kuidas sinna üldse tööle saada. Seal on päris peenikene süsteem ja muidugi on testid aastatega keerukamaks läinud. EPSO (organisatsioon, mis tegeleb töötajate värbamisega Euroopa Liidu erinevatesse organitesse) korraldab igasugu teste, et valida kõige paremaid kandidaate. Muidugi ei taga testide edukas sooritamine veel kohe tööle saamist, sa siis satud tähtsasse nimekirja ja kui vajadus tekib, võetakse sind siis sealt tööle (vähemalt nõndamoodi ma aru sain). Järgmise aasta juulis peaks olema võimalik neid teste Eestis sooritada. Mõtsin, et huvi pärast võiks ju ka proovida, aga no...